Elu õpetusi märgates tuleb mulle sageli meelde lugu Sogyal Rinpoche raamatust "Tiibeti raamat Elust ja Surmast" :
"1. Ma kõnnin mööda teed.
Keset teed on suur auk.
Ma kukun sinna sisse.
Olen kadunud... Kõik on lootusetu.
See ei ole minu viga, et ma siia sisse kukkusin.
See võtab terve igaviku, et siit välja saada.
2. Ma kõnnin mööda sama teed.
Keset teed on suur auk.
Ma teen näo, et ma ei näe seda.
Ma kukun jälle sisse.
Ma ei suuda uskuda, et ma olen jälle selles kohas!
Aga see ei ole minu süü.
Võtab päris kaua enne kui ma välja saan.
 |
| Allikas: http://www.geograph.org.uk/photo/1352583 |
Keset teed on suur auk.
Ma näen, et see seal on.
Ma kukun ikka sisse... see on juba harjumuseks saanud.
Mu silmad on lahti.
Ma tean, kus ma olen.
See ON minu süü.
Ma saan koheselt välja.
4. Ma kõnnin mööda sama teed.
Keset teed on suur auk.
Ma kõnnin selle ümbert mööda.
5. Ma kõnnin mööda teist teed.
Sellised need Elu Õpetused on. Sageli jagab ta meile ühte ja sedasama õppetundi erineval kujul. Aga me ei näe seda. Ja miskit ei muutu. Aga kui me jääme kohale - ei ole hinnangulised, vaid püüame märgata, mida see olukord mulle räägib? Millele tähelepanu tõmbab? Mida ma siin vajan? Mida asjaosalised vajavad? Siis õnnestub haigutavatest aukudest keset teed mööda minna. Nii et järgmisel korral polegi enam auku või oskame kõndida juba päris uut teed. Kasutada päris uut lähenemisviisi.
