“Peeglike-peeglike seina peal, kes on kauneim kogu maal?” See meile muinasjuttude arhetüüpsest maailmast tuttav ütlus väljendab sisemist soovi olla ilusam, targem, parem… võibolla tõesti isegi kogu maailmas. Aga sellegipoolest, igapäevaelus endale peeglis otsa vaadates ei vaata me end enamasti ilusamaks, paremaks ja targemaks… vaid sageli märkame seda, et ninakuju pole ideaalne, nahk on ebaühtlane, üks silm on teisest erinev, juuksed ei hoia nii nagu tahaks, kõht pole nii sale ja rinnad nii prinkis… kui neil naistel neil ajakirjapiltidel! Mida me teeme? Vähendame ennast!
Iseendale otsa ei vaata me aga mitte ainult peegli ees. Iseendale otsa vaatame peale iga mõeldud mõtet, öeldud sõna või tehtud tegu. Kui meie elu on meid iseendast võõrandanud, siis ei ole me sellest sisemisest peegeldusest küll enamasti paraku teadlikud. Aga alateadlikult* teeme me seda ikka. Ise märkamata, et sageli vähendame end ka selles peegelpildis.
Sisekõne võib olla nii ennast vähendav kui ennast teistest kõrgemaks tegev. Me näeme end teistest paremana, targemana, ilusamana, eitades või surudes alla oma kitsaskohti või siis vähemana – öeldes endale, et ma ei oska, ei suuda, pole võimeline, pole väärt, mul ei ole õigust… Kumbki neist ei ole tasakaalus. Kumbki neist ei tee meid tegelikult sisimas õnnelikuks ega rahulolevaks. Kui enese vähedamisega kaasneb selge ebamugavustunne (mida me oleme paraku sageli õppinud erinevate psühholoogiliste kaitsevahenditega laiali ajama, et sellele mitte otsa vaadata), siis enda ilusamaks ja paremaks mõtlemisega tunneme põgusat heaolu, mis aga miskipärast ikka ja jälle asendub sügaval sisemuses tühjuse- ja pideva rahutustundega.
Kanname elus mitmeid rolle. Oleme töötajad, juhid, ettevõtjad, emad-isad, õed-vennad, abikaasad, sõbrad. Erinevate rollidega on meil ees nagu erinevad näod, maskid… või personad, nagu C.G. Jung ütles. Oluline on enda olemust mitte rolli sisse ära kaotada (rolliga samastuda) ning meeles hoida, et meie ise oleme kõigi nende nägude taga. Mida kergemini suudame oma maskid eest ära võtta (ja võibolla seda mitte tagasi pannagi!), seda rohkem rõõmu ja rahulolu iseendana eluteel rändamine meile toob.
Muutudes järjest teadlikumaks oma sisemaailmast, oma mõtetest ja tunnetest, võime hakata märkama, kui must ja määrdunud on meie sisemine peegel. Seal on vanemate, kunagiste kooliõpetajate, klassikaaslaste või töökaaslaste meile antud peegeldused. Me oleme arvanud, et olemegi sellised, nagu nad meid näevad ning oleme hakanud end ka ise samasugusena nägema. Lapse minateadvuse arengus on äärmiselt tähtis, kuidas teda näevad ümbritsevad inimesed. Ta paneb oma minapildi** kokku puhtalt teiste peegeldustest!
Teine oluline mõjur oma peegelpilti vaadates on meile maast madalast sisse kasvatatud uskumus, et me peame olema täiuslikud. Kui palju kordi oled sa kogenud, et kogu su pingutusest hoolimata märgati vaid seda pisikest “kolme tunnistusel”, “tolmurulli põrandal”, “valesti öeldud sõna” või “ühe kuu kesisemaid müügitulemusi”? Nii kasvab meis veendumus, et pean rohkem pingutama. Pean muutuma paremaks, veatumaks, täiuslikumaks. Siis olen ma armastust väärt. See on üks suur LÕKS.
Tegelikkuses oleme me kõik ebatäiuslikud. See on normaalne – see ongi inimlikkus.
Trükitud jumalasõna ütleb, me kõik oleme “patused”. Sõna “patt” tähendab originaaltõlkes tegelikult “viga, eksimust, möödalaset” – me oleme ekslikud, see on inimolemus. (Tõlgendus, et me oleme halvad, mitte midagi väärt, et me peame pingutama ja püüdlema selle poole, et “puhtaks saada,” et “väärida” – on suur vale. Lõks, milles sind hoitakse, seni kuni sa seda läbi ei näe!) Anna endale andeks, et sa pole täiuslik. Lase lahti sellest pettekujutelmast ja võta oma ebatäiuslikkus avatud südamega vastu.
Mia Törnblom ütleb tabavalt: “meie kõigi kaka haiseb!” Me oleme ebatäiuslikud, ekslikud ja sellegipoolest väärtuslikud. Me oleme väärtuslikud juba ainuüksi selle tõttu, et me oleme (siia Maale) sündinud. Elu ise on väga väärtuslik kingitus – ja sina oled Elu kandja. Väga väärtuslik. Aga mitte täiuslik :)
Kuidas oleks võtta vastu oma ebatäiuslikkus kui kõige loomulikum asi maailmas? Siis ei oleks enam meid käivitav jõud vajadus OLLA parem – miski mis tundub kogu aeg eest ära libisevat.
Olles iseenda ja maailma suhtes kogu aeg puhas peegel – ei anna me millelegi hinnangut ja kogeme kõike nii, nagu see lahti rullub. Oleme tunnistajaks. Kui ma näen end puhtalt sellisena nagu ma olen, andmata endale ühtegi hinnangut, tundmata piinlikkust oma ebatäiuslikkuse pärast, oma ekslikkuse, oskamatuse, saamatuse pärast, olen ma igal hetkel vaba.
Mõistagi on neid, kes ütlevad, et minus küll ei ole oskamatust ega saamatust (ehk “nõrkust”), mina leian alati lahendused, hoian kõike kontrolli all, pingutan ega lase sellel juhtuda. Siis see mõttekäik viitab sellele, et istud samas lõksus. Tean seda, see on ka mulle varasemast tuttav :D Olin “tugev ja sain kõigega hakkama”. Puhas illusioon.
Nii istud sa kinni n.ö. skaala teises otsas, julgemata endal kogeda oma saamatust… lubamata endale oma nõrkust. Istud ebatäiuslikkuse hirmu lõa otsas, ise sellest aru saamata. Mõistagi ei näe sa mingit hirmu, sind lihtsalt ärritab, kui inimesed sellised on ja kindlasti ka praegu minu jutt :)
Kui Sa juba aru saad, kui endale seda tunnistad, siis saavad hakata asjad liikuma.
Püüa vaadata ennast iseenda puhtas peeglis – julge vaadata endale otsa sellisena nagu sa oled. Luba tulla nähtavale kõigel sellel, milline sa oled.
Ja sageli see on nagu Pandora laegas. Esimese hooga võib tulla igasuguseid asju, mida sa enda juures näha ei taha. Tulevad su alla surutud, peidus hoitud jooned… arglikult, hirmus saada taas iseenda sisemise valusa kriitika poolt eemale peletatud. Luba tulla kõigel, kõigel mis enda juures nähtavale tuleb ja võta kõik armastusega omaks. Ilma hukka mõistmata, ilma juurdlemata “miks ometi nii?”, ilma tahtmata olla selles kohas ilus, puhas ja täiuslik. Lõdvestu ja lase kõigel tulla.
Siinkohal sobib muusikast hästi Miteni lugu “All is welcome here”.
Kui kõik (või vähemalt suur osa) meie varjuküljedest on nähtavale tulnud ja sa oled end suuremal-vähemal määral iseenda suhtes avatud südamega hoidnud, hakkavad nähtavale tulema su kvaliteedid. Su väärtused, ilusad jooned, sinu imeline eripära, mida ei ole kellelgi teisel. Ja sa võid märgata, et sa oled neid jooni varem ka näinud, aga võibolla pole suutnud uskuda…
Nagu hea emake.
Kui sul on olnud toetavad ema-isa, siis võib olla on sul kerge iseenda nõrkusi vastu võtta. Mida kõrgemate nõudmistega on olnud su vanemad, seda kõrgemate nõudmistega oled sa iseenda suhtes.
Aga reaalne võib olla ka skaala teine ots – su vanemad oli “alla igasugust arvestust” ja sa oled sisimas (alaeadlikult) otsustanud, et mina saan olema parem”"!
Kui meie endaga (meie sees, meie sisemises peeglis) on kõik hästi – kui me ei hurjuta end enam ega pea tegelema kompenseerimisega***, vabaneb nii palju ressursse!
Saame hakata tähele panema oma sisemist kõrgemat juhatust, oma intuitsiooni ning hakata uudishimu ja põnevusega tegelema eneseteostusega, teenida inimkonda ja tunda elu imelisusest rõõmu!
______________
* Alateadvus on psüühika teadvustamata osa, mis siiski oluliselt määrab inimese käitumist. Psühhoanalüütilise käsitluse järgi on enamik inimese igapäevakäitumisest motiveeritud alateadlike jõudude poolt.
** Minapilt on see, mida (alateadlikult) iseendast arvan, kuidas ennast näen.
*** Kompenseerimine – kujutletav puudujääk asendatakse millegi muua. Siin: enda teistest kõrgemale tõstmine, et leevendada sisemist tühjust. Alateadlik tegevus! Kui saan sellest teadlikuks, et tegu on kompensatsiooniga – saan sellest ringist väljuda.
